Rait Kondor: riigieelarve suurem defitsiit olnuks parem

Majanduse struktuursete ümberkorralduste ja langemise ajal ei pea kartma riigieelarvet suuremasse defitsiiti lasta, kui sellega suudetakse vältida maksutõuse ning muid majandusaktiivsust pärssivaid tegevusi, kirjutab INVL Family Office’i investeerimisstrateeg Rait Kondor vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.

Eesti majanduse puhul tuleb arvestada, et Venemaa-vastaste sanktsioonide majanduslik mõju on Euroopa Liidu riikidest kõige rohkem tuntav just siin. Eesti oli aastakümneid oluliseks transiidikanaliks Venemaalt tulevale toormele ning poolvalmistoodetele, millele Eestis anti lisandväärtust.

Nende äralangemine mõjutas Eesti majandust kahtepidi. Esiteks sai pihta logistikasektor raudtee-, maantee- ja sadamaoperaatorite tegevuse näol ning teiseks puidu- ja ehitussektor kallinenud sisendhindade näol, kes pidi hakkama Venemaa ja Valgevene asemel tooret sisse tooma Soomest ja Rootsist.
See on aspekt, millele minu hinnangul pole piisavalt tähelepanu pööratud.

Lähiaastate olulisim küsimus

Kui 2024. aastal pidasin ma Eesti kõige tähtsamaks küsimuseks, kes saab majanduse veduriks, siis nüüd võib öelda, et uut vedurit Eesti majandusel kahjuks veel pole. Kui puidutööstuse ekspordimaht Skandinaaviasse on ära kukkunud ning Venemaa ja Euroopa vaheline kaubandus enam ei toimi, siis ongi Eesti majandus madalseisus. Palju on oodatud Eesti kaitsetööstuse suurest arengust, kuid seni pole see sisemajanduse kogutoodangut olulisel määral mõjutanud.

Nii et Eesti majandus astub 2025. aastasse samas seisus, kuhu juba 2024. aastaks oldi jõutud – kõik sektorid proovivad täita Venemaa transiidi ja reekspordi kadumisest ning Skandinaaviasse maju ehitanud ettevõtete toodangu nõudluse ärakukkumisest tekkinud tühimikku.

Lähiaastate olulisim küsimus on, mis saab Eesti energiamajandusest. Kuidas me saame majadesse ja tehastesse oma elektrienergia 2030. aastal? Kui suure osa sellest ostame mujalt sisse, kui palju suudame ise toota? Milline on sellisel juhul elektrienergia hind? Kuidas me tagame tuule- ja päikeseenergiaparkide puhul süsteemisageduse hoidmise? Milliseks kujuneb lõpuks elektrienergia hind, arvestades kõiki investeeringuid tootmisesse, ülekandevõimsustesse ning võrgusageduse hoidmisesse?

Kui Eesti ei suuda põlevkivist enam konkurentsivõimelise hinnaga elektrit toota ning tuule- ja päikeseenergia kõrvale pole veel rajatud gaasil põhinevaid elektrijaamu, mis aitaksid juhuenergia kõrvale juhitavat võimsust piisavas mahus pakkuda, siis on küsimus selles, miks on uute gaasijaamade ehitamisega alustamine võtnud aega mitu aastat, nii et me ostame sisse Leedu gaasijaamades toodetud elektrienergiat.

Elektri tootmisvõimsuste puhul on tähtis, kelle kätte jõuab ligikaudu 700 miljonit eurot, mida Eesti inimesed ja ettevõtted elektrienergia eest maksavad. Kui arvestada, et keskmine börsihind oli 2023. aastal Eleringi andmetel 90,78 eurot MWh, siis selle eest maksti 734 miljonit eurot aastas, ning kui arvestada fikseeritud hinda 77 euro MWh, siis oleks sellise tarbimise eest makstud 628 miljonit eurot. Kui arvestada, et me tootsime elektrienergiat 60% enda tarbimisest, siis maksti 77eurose MWh hinna juures 292 miljonit eurot elektrienergia eest välismaale.

Kuigi 2024. aasta 11 kuuga oli Eesti enda elektritootmine 7% võrra kasvanud, võib põlevkivikütuse järkjärgulise vähendamise tõttu eeldada, et järgmised aastad näeme elektrienergia impordi kasvu, enne kui suudame suuremas mahus uusi juhitavaid tootmisvõimsusi rajada.

Põhja pool positiivsed arengud

Mitmed märgid näitavad, et Eesti majandusaktiivsuse põhi jäi 2024. aasta kolmandasse kvartalisse ning 2025. aastal tuleb majandusaktiivsuse kasv. Seda peegeldab ka Tallinna börsiindeks, mis tegi põhja mullu septembris ning on sealt kerkima hakanud. Ajaloost teame, et aktsiaturud teevad üldiselt põhja umbes kuus kuud enne seda, kui majandusaktiivsus tõusma hakkab.

Investeerimiskeskkonna soodustamiseks on pall valitsuse käes. Käibemaksu ja tulumaksu tõstmisega võetakse elanikkonnalt tarbimisvõimalusi taas vähemaks, mis ei võimalda ka kohalikul turul tegutsevatel ettevõtetel suurt kasvu näidata. Ettevõtjad teevad oma tavapäraseid investeeringuid, aga nende suurt kasvu veel ei tule.

Vene-Ukraina sõja oodatav vaherahu võib lühikeseks ajaks teatud optimismipuhangu tuua, kuid pikemas plaanis sõltub Eesti majanduse taastumine sellest, kuidas tõuseb majandusaktiivsus Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Ses osas võib samuti positiivseid arenguid näha.

Soome majanduskasvuks prognoosib Soome Pank 2025. aastaks 0,8%, mis tähendab majandusaktiivsuse tõusu 2024. aasta 0,5% suuruse languse pealt. Ka Rootsis oodatakse majanduskasvu kiirenemist – Rootsi valitsus prognoosib 1,8%list majanduskasvu 2024. aasta vaid 0,3%lise kasvu järel.

Väikseks tõrvaks meepotis on see, et Saksamaa keskpank langetas alles detsembris oma 2025. aasta majanduskasvu prognoosi 1%lise kasvu pealt 0,1% peale. Samas oleks see siiski kasv 2023. aasta 0,3%lise ja 2024. aasta 0,2%lise languse järel. Ent vaadates neid nullilähedasi majandusaktiivsuse muutumise numbreid on selge, et eksporditurgude olukord Eesti ettevõtetele väga palju soodsamaks ei lähe ning oma koha eest peab tugevasti võitlema.

Loe edasi siit.